Vanalinna kelder
Mul tekkis võimalus minna vanalinna ühte hoonesse. Vanalinn on igasugu huvitavaid kohti täis ja tekkis võimalus minna uusi kogemusi saama. Kutsusin kaasa oma sõbranna, kes on meedium, et siis saame võrrelda, kes mida tajub ja mis me kahe peale kokku saame. Kui me juba sinna sõitsime, hakkas sõbranna rääkima, et seal on üks noor mees, kes on seal majas tapetud. Mina aga tundsin hoopis üht noort naist. Kohale jõudes oli elevus ikka päris suur ja lootused kõrged, uued kogemused, huvitav elamus jälle.
Kui me sinna majja läksime, jäi mu sõbranna mu vennaga suhtlema, kes oli ka siis meiega kaasas, aga mind tõmbas kohe ühte maja nurka, kus läks trepp alla pimedasse keldrisse. Ma kükitasin seal juures ja proovisin infot kätte saada. Ma ei saanud sealt kuhugi mujale minna ja lõpuks ütlesin vennale, et ma pean sinna alla minema, mind kutsutakse sinna alla. Kuna seal oli täiesti pime, ütles vend, et tuleb minuga kaasa. Sõbranna jäi sinna ülemisele korrusele jutustama nendega, kellega tema seal kontakti sai, meie läksime alla keldri.
Miski kutsus mind keldrisse
All keldris juhtis energia mind ühte nurka, kus see naine rääkis mulle oma väga kurva sündmuse. Ta oli tumeda peaga, pikkade lokkis juustega väga ilus naine. Seal keldris tehti temaga väga hirmsaid asju, mida ma ei hakka detailselt kirjutama, see oli kohutav. Ta kaotas seal kohas osakesed oma hingest, teda ei tapetud seal, aga tema hinge osad jäid sinna, sest osa temast suri seal sel hetkel. See, mis temaga seal toimus oli tema jaoks suur šokk ja tema hinge osad lahkusid tema kehast. Ta suri hiljem läbi enesetapu kuskil mujal, sest ta ei suutnud selle kogemusega edasi elada.
Ma tegin taotluse ja palusin, et ta ilmutaks end pildile. Võtsin telefoni ja tegin rea pilte, millest ühele jäi valge kogu. Pildilt on selgelt näha tema juuksed, kael, lõua joon, huuled ja aimatavad näojooned. Ta on pildil tagurpidi, sest nende jaoks ei ole vahet mis pidi või mis asendis nad on. Ma vaatan vahel seda pilti justkui endale meeldetuletuseks, et ma ei annaks alla ega loobuks, et see teine maailm on ikkagi päriselt olemas.
Meil kästi lahkuda
Kui me sõbrannaga veel seal majas ringi liikusime, hakkas seal majas meiega uuesti rääkima see noormees, kes oli vene ajal seal majas tapetud. Mulle tundus, et ta oli ise selline kraakleja ja tüli norija poiss, selle pärast ta ka sellise lõpu ohvriks langes, teda oli korduvalt pussitatud. Mulle tundus, et selle vene rahvusest noormehe ema on vana, aga veel elab ja nutab teda taga.
Ülemistel korrustel oli kõik üsna rahulik, kuid trepist alla minnes kui oli veel paar astet minna, mind äkki tõugati. Ma küsisin, et mis see siis nüüd oli? Vastust ei tulnud aga seina peal oleva elektrikilbi uks liikus. Mu sõbranna võttis kaamera ja tegi pilti. Piltidele jäi helendav täpp, mida palja silmaga näha ei olnud, mis liikus ringi. Samal ajal mina küsisin, kes sa oled, selle käest, kes mind tõukas. Ma sain vastuse: „Kes sa ise oled? Mis te siin teete? Minge minema siit! See on minu maja!“ See oli mingi võimsam energia, mis tekitas minus hirmu. Ma tahtsin sõbrannale öelda, et meid aetakse siit minema, meil on aeg minna. Samal ajal tundis sõbranna täpselt sama. Me austasime selle olendi soovi ja lahkusime majast, kuid plaanime sinna veel tagasi minna.
Mul tekkis võimalus minna vanalinna ühte hoonesse. Vanalinn on igasugu huvitavaid kohti täis ja tekkis võimalus minna uusi kogemusi saama. Kutsusin kaasa oma sõbranna, kes on meedium, et siis saame võrrelda, kes mida tajub ja mis me kahe peale kokku saame. Kui me juba sinna sõitsime, hakkas sõbranna rääkima, et seal on üks noor mees, kes on seal majas tapetud. Mina aga tundsin hoopis üht noort naist. Kohale jõudes oli elevus ikka päris suur ja lootused kõrged, uued kogemused, huvitav elamus jälle.
Kui me sinna majja läksime, jäi mu sõbranna mu vennaga suhtlema, kes oli ka siis meiega kaasas, aga mind tõmbas kohe ühte maja nurka, kus läks trepp alla pimedasse keldrisse. Ma kükitasin seal juures ja proovisin infot kätte saada. Ma ei saanud sealt kuhugi mujale minna ja lõpuks ütlesin vennale, et ma pean sinna alla minema, mind kutsutakse sinna alla. Kuna seal oli täiesti pime, ütles vend, et tuleb minuga kaasa. Sõbranna jäi sinna ülemisele korrusele jutustama nendega, kellega tema seal kontakti sai, meie läksime alla keldri.
Miski kutsus mind keldrisse
All keldris juhtis energia mind ühte nurka, kus see naine rääkis mulle oma väga kurva sündmuse. Ta oli tumeda peaga, pikkade lokkis juustega väga ilus naine. Seal keldris tehti temaga väga hirmsaid asju, mida ma ei hakka detailselt kirjutama, see oli kohutav. Ta kaotas seal kohas osakesed oma hingest, teda ei tapetud seal, aga tema hinge osad jäid sinna, sest osa temast suri seal sel hetkel. See, mis temaga seal toimus oli tema jaoks suur šokk ja tema hinge osad lahkusid tema kehast. Ta suri hiljem läbi enesetapu kuskil mujal, sest ta ei suutnud selle kogemusega edasi elada.
Ma tegin taotluse ja palusin, et ta ilmutaks end pildile. Võtsin telefoni ja tegin rea pilte, millest ühele jäi valge kogu. Pildilt on selgelt näha tema juuksed, kael, lõua joon, huuled ja aimatavad näojooned. Ta on pildil tagurpidi, sest nende jaoks ei ole vahet mis pidi või mis asendis nad on. Ma vaatan vahel seda pilti justkui endale meeldetuletuseks, et ma ei annaks alla ega loobuks, et see teine maailm on ikkagi päriselt olemas.
Meil kästi lahkuda
Kui me sõbrannaga veel seal majas ringi liikusime, hakkas seal majas meiega uuesti rääkima see noormees, kes oli vene ajal seal majas tapetud. Mulle tundus, et ta oli ise selline kraakleja ja tüli norija poiss, selle pärast ta ka sellise lõpu ohvriks langes, teda oli korduvalt pussitatud. Mulle tundus, et selle vene rahvusest noormehe ema on vana, aga veel elab ja nutab teda taga.
Ülemistel korrustel oli kõik üsna rahulik, kuid trepist alla minnes kui oli veel paar astet minna, mind äkki tõugati. Ma küsisin, et mis see siis nüüd oli? Vastust ei tulnud aga seina peal oleva elektrikilbi uks liikus. Mu sõbranna võttis kaamera ja tegi pilti. Piltidele jäi helendav täpp, mida palja silmaga näha ei olnud, mis liikus ringi. Samal ajal mina küsisin, kes sa oled, selle käest, kes mind tõukas. Ma sain vastuse: „Kes sa ise oled? Mis te siin teete? Minge minema siit! See on minu maja!“ See oli mingi võimsam energia, mis tekitas minus hirmu. Ma tahtsin sõbrannale öelda, et meid aetakse siit minema, meil on aeg minna. Samal ajal tundis sõbranna täpselt sama. Me austasime selle olendi soovi ja lahkusime majast, kuid plaanime sinna veel tagasi minna.